„Kui vajate Rootsi näitlejannat, kes oskab itaalia keeles öelda vaid "ti amo”, olen valmis Teie filmi tulema ...”

Filmimaailma üks kaunimaid armastuslugusid ja suuremaid skandaale sai alguse fännikirjast, mille Ingrid Bergman saatis Itaalia režissöörile Roberto Rossellinile. „Kui vajate Rootsi näitlejannat, kes räägib väga hästi inglise keelt, kes pole unustanud oma saksa keelt, kes pole prantsuse keeles eriti arusaadav ning kes oskab itaalias keeles öelda vaid “ti amo”, olen valmis tulema ja koos teiega filmi tegema,” teatas toonane Hollywoodi superstaar.

Ingrid Bergmanit oli selleks ajaks tabanud tüdimus Hollywoodi stampidest, aga ka abielust arst Petter Lindströmiga. 1939. aastal Hollywoodi „Intermezzos” särava debüüdi teinud ning seejärel järjestikustes kassatükkides „Casablanca” (1942), „Kellele lüüakse hingekella” (1943), „Gaasivalgus” (1944), „Nõiutud” (1945) ja „Kurikuulus” (1946) hiilanud rootslanna oli juba Oscari laureaat, kes sai mängida oma aja suurimate kineastide käe all. Kuid ta tundis end sunnismaisena ja kibeles kuldpuurist välja. Mees, kes oli ta Ameerika filmimekasse kutsunud, tipp-produtsent David O. Selznick, aheldas oma superstaari lepingu külge ning tahtis põlistada Bergmani pühakuimagot, kirjutab Popmatters.com. Selznicki nägemuses tohtis Ingrid mängida vaid ohvreid ja märtreid. Ent näitlejanna tundis, et tema anne läheb niimoodi kaotsi. Ta vajas virgutust.