Küsimus | Miks täidavad teismelised internetti roppustega?

Õhtuleht kirjutas hiljuti noortest, kes ei pelga filmida ja kõigile vaatamiseks üles panna videoid joomisest, suitsetamisest ja ropendamisest. Millest tuleneb pidev enese eksponeerimise vajadus? Kuidas lastele ja noortele selgeks teha, et päris kõike ei maksa postitada, sest sellel võivad olla tagajärjed edaspidises elus, näiteks tööotsingutel?

Maria Murumaa-Mengel, sotsiaalmeedia lektor, Tartu ülikool: Internetikultuuri vaadeldes ja mõista püüdes tuleb endale meelde tuletada, et tehnoloogial on siin sageli vahendav ja võimendav roll. Nii näiteks ei ole kõikvõimalikke piire kompiv, hea maitse äärealadel uitav, tähelepanu otsiv suhtlusviis noorte kommunikatsioonis omane ainult sotsiaalmeediale, sama näeme ka näiteks füüsilises ruumis. Veebis oleva sisu muudab problemaatiliseks just see, et kui tänaval räusates võib kõrvalseisjatelt noomida saada ja sellega asi piirdubki, siis veebis räusates on materjal nähtav tunduvalt suuremale auditooriumile ning seda on võimalik salvestada, talletada, modifitseerida, välja otsida aastaid hiljem jne. Sotsiaalmeedias saadetud sõnumi auditooriumiks võivad olla kas samal ajal või ajalisest kontekstist üldse lahti haagituna nii endised kui ka praegused sõbrad ja romantilised partnerid, kolleegid, sugulased, aga ka potentsiaalsed tööandjad ja kliendid, võõrad, suurkorporatsioonid jne. Teatud mõttes on selline kontekstide kokkuvarisemine tinginud massilise pideva ühisjälgimise, kus kõik jälgivad kõiki.