URMAS LENNUK: „Teater on nagu krooniline reuma – kui ta sul juba on, siis lahti enam ei saa.“

„Inimesed ikka kukuvad mõnikord kildudeks, aga siis on aeg need killud uuesti kokku kleepida,“ tõdeb vastne Rakvere teatri dramaturg-lavastaja Urmas Lennuk, kes neli aastat tagasi Vanemuises läbipõlenuna teatriukse enda taga kindla käeliigutusega sulges. „Tore on end natuke aega haletseda, aga kui seda igavesti tegema jääda, siis võib endaga ikka pöördumatult tülli minna.“

Lavastaja, näitekirjanik ja stsenarist Lennuk (45) nimetas end Tartu teatrist lahkudes otsesõnu läbikukkunuks ning keskendus muudele töödele, mis  riivamisi teatrit puudutasid. Kirjutas sekka stsenaariumeile näiteks lavalood „Vargamäe perenaine“ ning „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“. „Lihtsalt ühel päeval tundus, et stsenaristitöö oli minu jaoks end ammendanud ja kuhu sa siis ikka tagasi pöördud, kui mitte teatri poole,“ põhjendab ta, miks ta lõpuks otsustas tagasi pöörduda Rakvere teatrisse, kus aastail 2001–2011 lavastaja ja kirjandusala juhatajana töötas.