Juhtkiri | Kirik ärgu sekkugu riigiasjadesse

Tänapäeva mõõdupuu järgi on Eesti luteri kiriku vaated tagurlikud, kui praegusel kärgperedest tiinel ja vähemuste riikliku sallimise ajastul kordab peapiiskop kiriku ametlikku seisukohta, et homoseksuaalne praktika, nagu ka heteroseksuaalsed abieluvälised seksuaalsuhted on patt. Tundlikuma närvikavaga kodanike silmis võivad kirikupea sellised seisukohavõtud nagu ka kooseluseadusele negatiivse hinnangu andmine tunduda vihakõne viljelemisena.

Et aga Eesti on vaba maa, siis ei keela keegi kirikul isekeskis neile oluliste teemade üle diskussioone pidada, alates homoseksualismile hinnangu andmisest kuni selleni välja, mitu inglit mahub nõelateravikule istuma. Kirik võib seda teha isegi siis, kui peapiiskop ei suuda tunnistada – nagu kirjutas Ahto Lobjakas – , et 19. sajand on möödas ega tule kunagi tagasi. Samas pole seisukohtade muutmises ja ümberkujundamises iseenesest midagi uut. Ilma reformatsioonita oleks Eesti edasi katoliiklik maa ning kooseluseaduse taunimise asemel või kõrval käiks siin praegu nagu mujalgi maailmas hoopis preestrite kuritarvituste paljastamise protsess. Vähemalt praeguseks pole kirik kooseluseaduse kaitseks oma arvamust avaldanud õpetaja suhtes samme astunud, kuigi peapiiskop pole mitte ainult teravalt kritiseerinud tema seisukohti, vaid ka öelnud otse, et riigikogul pole õigust teatud seaduseid vastu võtta.