Kaarel Tarand | Sõltlaste ja rõhutute pidupäev

Üks on selge – kui Eestis korraldatakse valimisi, siis tehakse seda tehniliselt laitmatult. Ei mingeid segadusi, ei mingeid tõrkeid. Tulemused selgitatakse välja kiiresti ja täpselt, rangelt erapooletud ametnikud teevad kõik toimingud professionaalselt ja avalikult lolliks jäävad need, kes nende tulemustega leppida ei suuda ja masinat süüdistavad.

Tehniline veatus aga ei tähenda sugugi seda, et asjad ka sisuliselt õigesti oleksid. Tulemuste selgumise eel ja järel on avalik inforuum paks kõikvõimalikest seletustest võitjate ja kaotajate, elektoraadi käitumismotiivide, osalejate tehtud vigade ja edu toonud kavaluste kohta. Selles müras on ammu läinud kaotsi fakt, et pole olemas ideaalseid ja täiuslikult neutraalseid valimisreegleid ja reeglite kogumis on alati neid, mis konkreetses ajas ja kohas soosivad üht ja kahjustavad teist. Otsustades selle järgi, kui vähe on valimiste vahelisel ajal valmisolekut reeglite muutmiseks ja täiustamiseks, osalejatele need kehtivad reeglid sobivad. Valimisperioodil ja küsimise peale pakutakse ikka välja ka reeglistiku üksikute detailide muutmise ideid, kuid kui tulemused selgunud, muutmise ind vaibub.