Juhtkiri | Keskerakond otsib kuulekat puudlit

Habras enamus Tallinna linnavolikogus seab Keskerakonna raskete valikute ette. Linna üksi valitsema jäädes on suur risk, et hääled ei pea – olgugi, et lisasurve mitte üheltki volikogu istungilt puududa on teretulnud olukorras, kus linnavalitsemisest on osa saamas riigikogu liikmedki, kes peavad kahe mandaadi veatu ühildamise võimalikkust alles tõestama. Koalitsiooni moodustades tuleb aga küsida, kust läheb Keskerakonna jaoks järeleandmiste piir.

Mõtteainet jagub ka Keskerakonna potentsiaalsetele partneritele. Lihtsam on neil, kes end opositsiooniparteiks kõnelnud juba valimiskampaania käigus – vastandumisest isegi magusa häältesaagi võitnud Reformierakond jätkab samal kursil vähemalt 2019. aasta riigikogu valimisteni, võimukriitilise meele säilitamist võib soovitada EKRElegi. Raskem on IRLil: mürgipritsidega linnavalitsuse ees vehkimine tõi neid mõnevõrra üllatuslikult üle valimiskünnise, ent kui usutavalt mõjuks IRLi katsed õõnestada süsteemi seestpoolt? Pigem jääb IRL riigikogu valimisteni otsima tasakaalu, kuidas kritiseerida Keskerakonda valitsuskoalitsiooni liigselt raputamata. Nähtavasti möödas on aga ajad, kui isikumandaadi saanud Edgar Savisaar ja Keskerakond saaksid teineteisele kuidagi kasulikud olla.