AARNE ÜKSKÜLA MINEK: „See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb.“

„Siin me nüüd seisame, niipalju kui meid on järele jäänud,“ rääkis Aarne Üksküla, veekalvel silmad puurimas Draamateatri lavapõrandat, peaaegu 12 aastat tagasi kursusekaaslase ja sõbra Mikk Mikiveri sarga taga. „Kas sa läksid sellepärast ära, et poisid on seal üksi ja neile on kaptenit vaja?“ küsis ta. „Head pärituult sulle!“ jättis Üksküla sõbraga jumalaga. Nüüd läks temagi ära. Veel üks kapten. Panso kooli esimesest kursuse lõpetanuna jättis ta tõrviku kursuse viimasele poisile – Tõnu Aavale.

 Aarne Üksküla saadeti viimsele teekonnale laupäeval Kaarli kirikust. Saatjateks lähedased, sõbrad, kolleegid, teatriüldsus ja novembrivihm. Piiskadest on märjad ka kiriku pikad kitsad aknad. Ja nende palgedki, kes on tulnud Suurele Näitlejale viimset austust avaldama ning kes kuivatavad vaikselt silmist või prilliklaasidelt piisku.