Juhtkiri | Uberi seadus näitas eelkõige head tahet

Kõiki osapooli rahuldavat kompromissi pole kunagi lihtne saavutada. Seda näitas kõnekalt ühistranspordiseaduse muutmine, mis tõi tänavale vihased taksojuhid ja pani kahtlema, kas sõidujagamisteenust ühena esimestest Euroopas seadustama asunud Eesti, ei võtnud ette liiga suurt tükki.

Kui novembri alguses jõustunud seaduse headust hinnata pelgalt selle põhjal, et tavainimest segaks muudatus võimalikult vähe, siis võiks taksokasutaja rahul olla: harjumuspärased taksoäpid pole kuhugi kadunud, ja vähemalt esialgu pole hinnatõusu märgata. Kuid see võib muutuda hiljemalt siis, kui üha enam Uberi ja Taxify sõitjaid avastab, et algselt lisatööna mõeldud sõite tuleks teha tunduvalt rohkem, et see end päriselt ära tasuks – edaspidi nõutakse äpitaksojuhtidelt mitte ainult samu pabereid nagu n-ö traditsioonilistelt taksojuhtidelt, vaid ka kõrgemaid kindlustusmakseid.