Seisukoht | Tallinna vanalinn, mu arm!

Kui püüan kunagi mõnest suvalisest tiigist, jõest või järvest kuldkalakese, siis üks kolmest soovist oleks väga lihtne – sättida mälestused ja elu ümber nii, et ma saaksin uuesti esimest korda Tallinna vanalinna külastada. Välismaise turistina. Väänata jalgu munakividel ja vahtida silmad punnis keskaegseid arhitektuurikompvekke. See oleks lihtsalt imeline. Läheksin pärast koju ja paluksin kõigil oma toimetused pooleli jätta ning esimese asjana Tallinna sõita.

Vahel jääb mulje, et mõni eestlane häbeneb vanalinna. Ma ei jõua enam kuulata jutte, et vanalinn on turiste täis ja kohalikel pole seal midagi teha. Nõrgad vabandused. Esimene punkt on õige. Osaliselt. Teine aga lausvale. Lihtne on unustada, kui erilise kohaga (maailma mastaabis) on tegemist. Aga kui purjutavatest turistidest ja kaaslinlastest eemalduda, tuleb see meelde.