IRL | II pensionisammas ei võimalda palmisaarele sõita

Nädalapäevad tagasi püstitas Helir-Valdor Seeder küsimuse: kas sunniviisilised maksed pensionisüsteemi II sambasse on õigustatud? Mõttekäik sai arutelu asemel lausrünnatud, oponendid ei esitanud fakte, mis lükkaksid ümber kõhklejate kartused II samba liig vähese tootluse ja pensionimaksete kättesaamise osas tulevikus.

On mõistatav, et teenusepakkuja, kes maksumaksja raha pensionifondides pööritab, sai teemast häiritud. Panku ei tohiks tegelikult süüdistada ja Seedri lugu seda ka ei teinud. Riik on olnud ise olukorra tekitajana süüdi: varasem avalik kriitika on olnud suunatud fondide suure ülalpidamiskulu ja vähese tootlikkuse pihta, vaatamata, et nad tegutsevad etteantud piirangutega. Üllatus oli nende poliitikute rida, kes peaksid esindama parempoolset mõtteviisi ning ühiskondliku arutluskultuuri paremvaatelise nurga alt rikastama. Selle asemel materdati nii sõnumitoojat kui mõttekäiku. Küsimus, kas pensioniiga ja väljamaksed meieni üldse jõuavad, jäi lõpuni vastamata. Probleem, millest Seeder kõneles: riik suunab igal aastal maksumaksja raha II samba pensionifondidesse, mille tootlus on riigi poolt etteantuna piiratud ja ülalpidamiskulud suured. 2018.a. kokku on see summa 415 miljonit, ca 4% riigieelarvest. Väljamaksed pensionifondidest on reguleeritud riigi etteantud piirangutega ja nende suurus ei taga loodetavat väärikat toimetulekut tulevikus. Sellest, et II samba sissemaksed on mõeldud pensionipõlve leevendama, ega võimalda palmisaare-sõitusid, tuleks avameelselt rääkida.  Õiglane oleks luua peredele, eriti neile, kes täna ise säästa ei suuda, arusaamine, kui palju nad hakkavad tulevikus tagasi saama oma tänastelt kohustuslikult maksetelt.  Täna saab öelda, et kui tehakse ära praegune pensionireform, siis on plaan kokkulepitud tasemena säilitada keskmise netopensioni suhe keskmisse netopalka, mis on vähemalt 40% keskmisest netopalgast.