Juhtkiri | Õnnetused, mis hüüavad tulles
Tõsiasi, et tänavu tõotab tulla vähem liikluses hukkunuid kui viimase 70 aasta jooksul, räägib nii politsei heast tööst, paranenud liikluskultuurist, turvalisematest sõiduvahenditest kui ka õnnelike juhuste kokkulangemisest – näiteks tähendab muidu nii kirutud aastaringne kehv suusailm, et tõeliselt keeruliste teeoludega tuleb rinda pista enamasti vaid lühikest aega. Küll aga oleks vale väita, et teedel oma elu jätnud 47 inimest oleks väike arv. Eriti kui kõrvutada seda politsei tõdemusega, et vähemalt kolmandik nendest liiklussurmadest olnuks ärahoitavad, kui kõik asjaosalised järginuks turvalise liiklemise reegleid.
Millised need täpsemalt on, võib igaüks lugeda liiklusseadusest. Õnneks pole Eestis alust arvata, et turvalisema liikluskultuuri loomine jääb seaduste kehva tundmise taha. Pigem eiratakse kirjapandut teadlikult, pidades olulisemaks isiklikku mugavust. Selline mõtte- ja käitumisviis ühendab nii pärast pidu rooli taha istujat, piirkiiruse eirajat, sõidu ajal nutitelefoni näppijat kui ka helkuri soetamist aina edasi lükkavat jalakäijat. Kui neist esimene näitab taandumismärke – tänavu on kinni peetud umbes 6200 roolijoodikut, mis on kolm korda vähem kui kümme aastat tagasi –, siis muus osas näeb politsei pigem probleemide süvenemist. Kahjuks jõuab mõistmine, et näilise pisirikkumisega kutsuti suurem kuri (ja jutt ei käi võimalikust trahvist) välja, paljudele liiga hilja kohale. Nagu kaotasime ka palju inimelusid enne, kui turvavöö kinnitamine muutus kõigi sõidukis viibijatele enesestmõistetavaks.