Seisukoht | Bussis lõksus
Küllap on nii mõnigi Tallinna ühistranspordi kasutaja tundnud hirmu, et soovitud peatuses väljuda ei saagi – ülerahvastatud buss on muutunud omamoodi lõksuks, kust väljapääsemine nõuab kiiret sammu, oskust teha end võimalikult väikseks ja elementaarset viisakust – lähedalseisjatele-istujatele tuleks oma väljumissoovist aegsasti teada anda.
Paraku ei ole sellest kõigest kasu, kui uste avanedes sööstab bussi inimmass, kes ei kavatsegi oodata, kuni väljujad neile ruumi teevad. Nii leidsin end hiljuti olukorrast, kus kiirest tegutsemisest hoolimata ähvardas oht kodupeatusest mööda sõita. Halvaks mõtteks osutus isegi sülearvutikoti enese ette tõstmine, et see õlal rippudes inimestesse kinni ja neile ette ei jääks, sest esimesena bussi jõudnud naisterahvas paiskas selle mulle kõhtu. Kui tema järel poleks sisenenud noormeest, kes märkas ruumi teha ja mind mööda lasta, oleks valuhoos ehk isegi mõne krõbedama sõna öelnud. Kahjuks on elu näidanud, et kaasinimeste märkused tank-inimesi ei heidutagi. Bussis ja kaubanduskeskuste sissepääsude juures on trügimine pigem reegel kui erand. Klaustrofoobid vist üldse väldivad neid kohti.