„Kui veab, võin teise sada aastat veel otsa elada!“

„Püüa ka kõige halvemas olukorras näha põhjust muigamiseks. See hoiab eemal viha ja halva enesetunde,“ jagab äsja 100aastaseks saanud Eduard Kuuskor lahkesti enda peal läbi proovitud pikaealisuse retsepti. „Nüüd on mul ainult üks asi veel jäänud – oodata seni, kuni mu lolluste norm saab täis ja siis ära kutsutakse. Aga paistab, et ei ole veel täis,“ muheleb vanahärra.

Eduardi Keilas asuv madal majake on kui muistis kahekorruseliste elamute vahel. Ka maja elanik on omamoodi muistis – ta on sündinud Eesti vabariigiga samal aastal ja on kaks kuud vanemgi. Teine majaelanik, mürakas hall kõuts Kiisu, on vaatamata oma krapsakale väljanägemisele samuti auväärses eas, peremehe sõnul koguni kahekümneaastane.