Vastukaja | Eesti väärib kindlat kohta maailma kultuuriruumis

Noored on ikka vanemate suhtes kriitilised ja mässumeelsed olnud. Seepärast pole mingi üllatus ka Mikk Pärnitsa rünnak Eesti kui rahvusriigi vastu  17.jaanuari Õhtulehes. Ta tahab riigi olemuse uuesti defineerida, aga kuidas nimelt, jääb täpsustamata. Senine üldine riigiõpetus käsitleb riiki teadupärast kolme olulise komponendi, kodanikkonna, territooriumi ja avaliku suveräänse võimu süsteemina. Mida siin ümber on defineerida, mida neist kolmest välja jätta?

Tähelepanuväärsem on Pärnitsa taotlus eestlust taasmõtestada. Eestluse mõtestamisega on siin maal juba mitu põlvkonda helgeid päid tegelnud ja mõttevahetuse jätkamine sellel teemal  on teretulnud. Juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel tõestas meie antropoloogia isa prof. Juhan Aul, et bioloogiliselt pole eestlasi kui rahvust olemas. Me oleme pea võrdväärne segu siia läänest ja idast saabunud inimtõugudest, koos mitmete mongoliidsete sugemetega, millele juba on lisandunud ka sugemeid tumedama nahavärviga inimtõugudest. Me eestlased oleme kultuurinähtus ja kultuuri, mitte riigi kaudu tuleb meid ka defineerida. Või olgu siis ehk „komberuumi“ kaudu, kui kasutada presidendi uuemat sõnapruuki.