Juhtkiri | Ettevaatust, libe tee!
On päevi, kus piisab vaid aknast välja vaadata, et olla kindel – täna liiklusuudiste kuulamisest ei pääse. Kes liikluses end kuigi kindlalt ei tunne, jätab keeruliste ilmaolude korral targu rooli istumata. Kes seda siiski teha otsustab, on tavapärasest veelgi ettevaatlikum, valib teeoludele vastava sõidukiiruse ja hoiab ohutut pikivahet. Pole mingit põhjust arvata, et sõidukogemusega inimene need tarkused talve tulles järsku ära unustaks, isegi kui politsei, maanteeamet, ajakirjandus jt turvalise liiklemise põhitõdesid pidevalt meelde ei tuletaks. Õnnetusi pole selline korrutamine kahjuks kunagi ära hoidnud.
Nii on arusaadav, et 86 000 euro kulutamine selleks, et teavitada inimesi külmema aastaajaga paratamatult kaasas käivast libedast teest, pole mitte kõigi jaoks nii iseenesestmõistetav kui kampaania tellinud maanteeametile. Eesti teede üldine seisukord ei lase arvata, et ametil ülearu palju vaba raha oleks. Säästlikust majandamisest lähtub ka talvine teehoolduse kord – esmalt vabastatakse lumest ja jääst riigi põhimaanteed ja alles seejärel väiksemad teelõigud. Neile, kes juhtuvad kasutama väiksema liiklussagedusega teid, võib telerist ja raadiost kostev ning tahvlitelt vastu vaatav reklaam tunduda kesist tööd tegeva ameti eneseõigustusena, et turvalisuse tagamise põhikoorem lasub niikuinii sõidukijuhil. Üleskutsel jagada teeolude hetkeseisu sotsiaalmeedias võib liiklusohutusele olla aga sootuks vastupidine efekt, arvestades paljude autojuhtide kommet näppida nutitelefoni ka sõidu ajal. Kas usume, et noomiva sõnumiga plakatist piisab tema korrale kutsumiseks?