Taavi Libe | Rohkem adekvaatsust ja lõbu olümpiakajastusse!

Pyeongchangi taliolümpiamängud on kestnud vähem kui sada tundi, aga juba on selge, et käesolevad mängud ei erine varasematest vähemalt ühe asja poolest. Kui enne võistluste algust kandubki fookus nii teravalt mõnele kõrvalteemale, et ähvardab mängude sportliku poole varjutada – Pekingi mängudel inimõiguste küsimus, Sotšis korruptsioon, Rios kriminogeensus ja Pyeongchangis doping ning põhjanaabrist pommipoisi hirmutav lähedus –, siis võistluste alates taanduvad teised teemapüstitused spordi ees. Fanatid jälgivad suu ammuli alasid, millele eelmise nelja aasta jooksul polnud tulnud mõttessegi kaasa elada, ning spordikaugem seltskond hoiab viisakat distantsi.

Mina üritan leida teatud tasakaalupunkti. Valimatult kõiki suusarajal või uisuhallis valatud higipiisku endasse ahmida ei jaksa, kuid aeg-ajalt on tore unustada end jälgima kas või naiste jäähokit, mille alagrupimatšile Jaapani ja Rootsi vahel ma laupäeval rõõmsalt kaasa elasin.