Juhtkiri | Kas siis selle maa keel ei või riigipühaks tõusta?

Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti keel kui riiklik taristu“ arutelu puhul on avalikkuse silmis kindlasti maitsvaim Vabaerakonna mõte muuta seni riikliku tähtpäevana tähistatud emakeelepäev riigipühaks. See tähendaks, et saaksime ühe töövaba päeva juurde. Ettepanekuga välja tulnud Krista Aru meelest oleks see riigikogu tunnustus eesti keelele ja kultuurile.

Samas pole riigipüha staatusse tõus mõistagi võluvits, et säilitada eesti keele positsiooni ja kindlustada seda siis, kui Eestis eksisteerib kõrvuti mitu paralleelmaailma. Vene keeles hariduse omandamises pole iseenesest midagi halba, kui see ei tekita puudulikult riigikeelt oskavatele noortele kunstlikku klaaslage. Samavõrra vaesestab eesti keelt inglise keelele üle minema kippuv kõrgharidus ja teaduskraadide kaitsmine. Samuti ununeb või jääb sootuks välja töötamata emakeelne erialaterminoloogia. Igapäevakeele segunemisest võõrlaenudega pole mõtet rääkidagi. Kui lisada siia veel noorema põlvkonna üha kehvema lugemuse ja netistumise, ongi kõik teed poolkeelsuseks valla.