"Püüdsin oma depressiooni varjata. Depressiivikuga on see mure, et sa ei usu, et keegi sind aidata saaks."

Noor ja andekas kostüümikunstnik Neoon Must ehk Triin Randver on 33aastane. Ta on ilus ja tark. Kohe-kohe saab ta emaks. Võib-olla sellepärast säravad ja sädelevad ta tumedad silmad eriliselt. Raske uskuda, et veel kümme aastat tagasi peegeldus nende silmade tagant tohutu maailmavalu ja sügav depressioon, mis viisid noore neiu isegi suitsiidimõteteni.

Aastatetaguseid kõige hullemaid depressioonipäevi iseloomustab Neoon praegu sõnaga apaatsus. „Telefon on kolm päeva välja lülitatud, ühelegi kõnele sa ei vasta. Peas on vaid apaatsus ja ahastus. Sisemine ahastus, mida ei oskagi tava-  ja terve inimese keelde ümber tõlkida. Seal on tohutut ängi ja maailmavalu. Kui pole elujõudu ega -tahet.“ Neoon ei salgagi, et kõige mustematel päevadel trügisid pähe ka kõige mustemad mõtted. „Kahjuks nii see oli. Depressiivikuga ongi see probleem, et sa ei usu, et keegi sind aidata saaks. Igatahes enesetapumõtetest ei rääkinud ma tollal kellelegi.“