Lea Danilson-Järg | Pere ja kodu on lahutamatud

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et Eesti kestmiseks peaks meil palju enam lapsi sündima. Sageli põhjendatakse madalat sündimust sellega, et naised ei leia sobiva haridustasemega meest või on lükanud lapse saamise liiga kaugele ja lapsed jäävad terviseprobleemide tõttu sündimata. Enamikul siiski on nii partner kui ka hea tervis, kuid ometi takistab neidki miski saamast rohkem kui üht-kaht last. Kas sündimus kasvab või mitte, sõltub eelkõige just nende tervete ning heas paarisuhtes naiste ja meeste pereplaneerimisvalikutest. Neid valikuid mõjutab oluliselt sobiva suurusega eluaseme kättesaadavus. Sellest pole seni aga kahjuks peaaegu üldse räägitud.

Lääne-Euroopas on juba sajandeid peetud pere loomise eelduseks majanduslikku kindlustunnet. Selline mõtteviis on olnud omane ka Eestile, välja arvatud ehk nõukogude periood, kui paljud hüved olid just lastega perele kättesaadavamad ja sünnitusiga aina langes. Järjekordseks tõenduseks sellest, et oleme kindlalt Läände tagasi jõudnud, võib pidada Postimehes ilmunud Kerstin Meresma artiklit “Tahate mu emakat, tehke sobiv pakkumine”. Autor taunib ühiskonna survet panna temasugust 20ndates naist vähemalt kolme last saama olukorras, kus eluaseme hinnad pealinnas on kõrged ja noortel peredel on kodu ostuks raske isegi sissemakse summat kokku saada. Kui väljakutsuv sõnakasutus välja jätta, on see hea artikkel, sest juhib tähelepanu olulisele eluaseme kättesaadavuse probleemile. Ainuüksi palju kiidetud vanemahüvitis ei loo vajaliku kindlustunnet, kui perel pole väljavaateid kodu soetada. Pere ja kodu on nii tihedalt seotud, et neid on võimatu üksteisest lahutada.