Juhtkiri | Keskerakond lubas, teised tehku
Kes ikkagi saab alates 1. juulist bussiga sõita piletitasuta, pole kindel isegi nüüd, kui majandusminister Kadri Simson on maakondliku bussitranspordi piletihindasid reguleerivale määrusele lõpuks alla kirjutanud. Pall on sellega ühistranspordikeskuste käes, kel pole enam kaua aega jäänud otsustamiseks, kas jätkata avaliku teenuse pakkumist samade hindadega (vaid kallimaks ei tohi pilet minna) või langetada hind kas või nullini välja.
Sõnum, et kohapeal teatakse paremini, võiks teiste maarahvavaenulike otsuste – nagu väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemine – foonil mõjuda värskendavaltki. Paraku teame, et üleüldise priisõidu asemel vaid bussipileti piirhinna kehtestamine oli minister Simsonile sulaselge sundkäik. Seejuures näib, et otsustavaks ei saanud mitte niivõrd kindlate ühistranspordikeskuste põhjendatud protest, et kõigi tasuliste liinide väljatõrjumine pole mõistlik, kuivõrd koalitsioonisisene käteväänamine – käremeelse IRLi kõrval kostis mõnevõrra tagasihoidlikumat kriitikat ka juba sotsidelt. Poliitiline kodurahu võib selle kompromissiga ju mõneks ajaks tagatud olla, aga kas ka valijate rahulolu? Arusaadavalt selgitada, miks ühe maakonna elanikud saavad priisõitu ja teised mitte, võib osutuda selliseks pähkliks, et isegi PR-ministrite kaasamine ei aita. Simsoni erakonnakaaslased ei suuda aga veel praegugi hoiduda kiusatusest jagada samamoodi katteta lubadusi, et olgu mis on, aga minu valimisringkonnas piletitasu küsima ei hakata.