Kiri | Eesti ei lõpe Tartuga
Mõistus tõrgub aru saamast meie rahvastikupoliitikast. Iga endast midagi arvav tegelane kohalikest võimukandjaist ministeeriumideni välja peaks justkui eestlust, rahvust, rahvaarvu ja viimase katastroofilist kahanemist südamemureks. Et peres sünniks vähemalt kolm last, mis tagaks, et vananeva rahvastikuga riigis asjad veelgi enam halvemuse poole ei kisuks.
Teisalt muudkui kuuled, loed ja näed, kuidas kõik käib ikka vastupidi. Vähe sellest, et lasteaiakohti ei jätku kohati neilegi vähestele, kes sünnivad. Väiksemad koolid lähevad aina kinni ja tagatipuks ka sünnitusmajad Põlvas ja Valgas, nagu lõppeks Eesti Tartuga. Aga on ju olemas veel terve Lõuna- ja Kagu-Eesti, maaelu häll. Neile on regionaalpoliitika seni vaid trääsa näidanud. Arvestame Kagu-Eesti kandi rahaks ümber vaid selleks, et saksem Tallinn oma heaolumullis edasi kulgeda saaks?