Juhtkiri | Kas näeme Vabaerakonna lõpu algust?

Algul Vabaerakonna esimeheks uuesti kandideerimisest loobunud ja siis erakonnast sääred teinud Artur Talviku käik on pealtnäha kahjulik nii talle endale kui ka senisele koduerakonnale. Peab ju igal poliitikas pikemalt osaleda tahtjal olema käpas oskus kaotada, ja seda isegi siis, kui ta väldib karjääripoliitiku tiitlit nagu vanakurat välku. Valimisvõitlusest loobumine päästis Talviku küll laupäevasel üldkogul võimalikust luuseritiitlist, ent kuidas siis muudmoodi iseloomustada parteijuhti, kes viib erakonna sellisesse seisu, et selles seltskonnas enam jätkata ei kannata.

Teisalt on Vabaerakonnal mõistagi huvitatud, et vähemalt esialgu selle riigikogu fraktsiooni ridades jätkav Talvik ei eemalduks erakonnast täielikult või mis veelgi hullem – mujale üle ei hüppaks. Kogus ta ju viimastel riigikogu valimistel 7308 häält, ja isegi juhul, kui vahepealne rapsimine esimehe rollis on Talviku väärtust kahandanud, julgeb erakond vaevalt riskida tema eemaletõrjumisega. Isegi kui see tähendaks, et avalik musta pesu pesemine kestab edasi veel pärast esimehe valimist, mis ei saa erakonna mainele kuigi hästi mõjuda.