Juhtkiri | Põleng sunnib raudteed peeglisse vaatama
Müüt meie raudteemajanduse e-Eestist haihtus õhku koos Tartu juhtimiskeskuse tulekahjusuitsu kadumisega. Suureks üllatuseks ilmnes, et raudteelastel polegi dubleerivaid juhtimissüsteeme ja seega tuli üle minna vanale heale käsitsijuhtimisele. Kuid too toimib üle kivide-kändude, tõrgete ja liiklusseisakutega.
Automatiseerituse ajastul pole käsitsijuhtimist tõepoolest vaja, kuid alati tuleb arvestada võimalusega, et kui automaatika läheb rikki, tuleb vaid inimjõul hakkama saada. Kui seda ei harjutata, ongi tulemus käes – katkenud või katkendlik rongiliiklus. Eesti vabariik ei saa ju lubada Euroopas olles endale luksust olla veneaegses olukorras, kui öeldi, et seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee. Ei kujuta ju ettegi, et õhus oleval reisilennukil ütleb automaatika üles ja lendurid ei oska käsitsijuhtimisega turvaliselt maa peale jõuda. Raudteelaste praegune nõutus, kas ja kuidas hävinud juhtimissüsteemi taastama hakata, viitab sellele, et neil pole varuplaani. Tartlased ja muugi rahvas elavad küll halvatud rongiliikluse seegi kord üle, kuid tulevikku vaadates tuleb muretseda, kas me oleme sellise töössesuhtumise juures üldse suutelised praegustest reisirongidest kaks korda kiiremini liikuma hakkavate Rail Balticu rongidega ohutult opereerima. See ei ole kiuslik norimine, sest kõne all pole mitte ainult sõitjate ohutus, vaid raudteeülesõitudel on ju tänava- ja maanteeliikluski häiritud.