Juhtkiri | Ravijate ja otsustajate ohtlik vastasseis

Teated kaasmaalastest, kes on elutähtsa ravimi või normaalset elukvaliteeti tagava abivahendi soetamisel jäänud riigi toeta, tekitavad arusaadavalt viha ja nõutust. Need inimesed on justkui kaks korda kõrvetada saanud. Kõigepealt diagnoosiga, mis paiskab segi kogu senise elu. Teiseks haigekassa või sotsiaalkindlustusameti otsusega, mis kipub negatiivne olema just neil juhtudel, kus haigus ei jäta erilist elulootust ja/või on ravivõimalusedki piisavalt uurimata. Riik hea õnne peale tavaliselt ei panusta. Kuid ka mittekulutõhusaks tunnistatul on vaid see ainus elu.

Sellesse vihakoldesse viskab bensiini juurde aga see, kui kulutõhususele rõhuvad riigi esindajad jäävad oma otsuste argumenteerimisel hätta arstide ees, kes soovitavad optimaalset ravi (olgu või ülikallist) eeldatavasti parimate teadmiste pinnalt. Kaks näidet. 17aastane haruldast verehaigust põdev neiu, kelle puhul haigekassa soovitas kaaluda juba nende rahastusel olevaid alternatiive, olgugi, et mitu arsti tõdes, et need variandid noorele ei sobi. Seitsmeaastane lihasdüstroofiaga poiss, kellega tegelnud eriarsti ja füsioterapeudi sõnul on edukaks raviks vajalik tugivest, kuid sotsiaalkaitseamet keeldub selle eest taasumast ja soovitab füsioteraapiat.