Juhtkiri | Miks erakonnad ei näe oma nabast kaugemale?

Nädalavahetus oli tiine parlamendiparteide üritustest, viidates sellega terendavatele riigikogu valimistele. Edastatud sõnumites polnud aga midagi uut. Seega kui kõik jätkub samamoodi, võib ennustada vaikset ja unist poliitsuve. Suurim uudis ja hästi hoitud saladus oli presidendivalimiste aegu Reformierakonna toel riigipeaks saada soovinud Marina Kaljuranna liitumine sotsidega. Valimisnimekirja kaltsuvaiba kudumisel läheb sotsidel nüüd tipus üha kitsamaks. Iseasi, kas Kaljurand on nendega liitudes siiram, kui oli seda koos oravatega Kadriorgu pürgides.  

EKRE juhi kõrtsisõnavõtu puhul mustanahaliste pea ehituse asjus üllatas vaid teiste erakondade taunivate reaktsioonide nappus, ja seda nii reljeefse keelekasutuse suhtes. See julgustab ilmselt toda erakonda valimiste eel lubatavuse piire kompama. Valimistel näeb sedagi, kuidas suhtuvad valijad uuesti välja käidud mõttesse justiitsreformist, mis lubab panna kohtunike pead lendama. Kas vana plaani kordumine on märk ideepuudusest või selle upitamisest valimiste põhiteemaks?