Juhtkiri | Kas roolijoodik on haige?

Lõbusale jaaninädalavahetusele järgneb kainestav argipäev. Ebameeldivaid värinaid võivad tunda needki, kes vägijooki kunagi ei tarvitagi, sest uudised neil päevil roolist tabatud 150 joobes juhist viivad paratamatult mõttele, et liiklusest eluga pääsemine oli vaid puhas õnn. Ole jalakäija või samuti autojuht, selline kaasliiklejate vohav vastutustundetus peaks mõjuma ühtviisi tülgastavalt ja alarmeerivalt. Võib arvata, et seegi arv on vaid jäämäe veepealne tipp ja promilliga juhte on meie teedel just pühade ajal veelgi rohkem.

Tõsiasi, et roolijoodikuid tabati võrreldes eelmise aasta jaaninädalavahetusega umbes poolesaja võrra rohkem, võib olla tunnistus politsei eriliselt tublist tööst. Ent on ka teine võimalik seletus – politseid on ka tavapäevil maanteedel nii vähe märgata, et otse peolt autorooli istujad tunnevad end enesekindlalt selles osas, et nemad küll vahele ei jää. Veelgi rumalam on muidugi mõte, et karta tasub just politseid, aga mitte iseenda vähenenud reaktsioonikiirusest tulenevat pidevat surmaohtu. Liiga tihti jõuab see mõistmine kohale alles siis, kui enda või lähedasega õnnetus juba juhtunud.