Andres Anvelt | Vabatahtlike paisuvad read näitavad inimeste usku oma riiki

Vikipalu söestunud kändude vahel veendusin, kui oluline abi ja jõud on vabatahtlikud. Leidsin keset tuhka joatoru hoidmast tunnustatud perearsti, parajasti puhkusel oleva perekodu kasvataja, ettevõtjaid, ametnikke… Nad seisid seal päeval ja öösel, kastes voolikust hõõguvat pinnast, et tuul tuld uuesti üles ei puhuks. Pärast käisid ämbritega maastiku üle, et vähegi suitsevaid koldeid sealsamas veega üle valada. Aitasid kilomeetrite viisi voolikuid kokku rullida. Viisid metsas töötavatele kustutajatele laiali toitu ja pumpadele-masinatele kütust – kõigil oli oma roll.

Nad tegid seda kõike koos kutseliste päästjatega, sest just seda vabatahtlikud ongi – nad on tohutu lisaväärtus ja tugi, aga nad ei asenda ega hakka iialgi asendama kutselisi ja palgalisi päästjaid ja politseinikke. Me saaksime hakkama ka vabatahtliketa, aga meil oleks raske – ja miks peaksimegi tõrjuma eemale inimesi, kes tahavad aidata! Vabatahtlik tugi on turvalisuse tagamisel ülioluline.