Jaanus Järs | Gaude-jaanil Emajõel

Suve teise päeva õhtul sõitsin läbi tuulehoogude Tartusse Gaudeamuse tudengipeo avamisele. Jätsin hobuse linna piirile parkima ning sammusin Kassitoomele, kus rahvast hulgana koos. Lauljaid, tantsijaid, linnakodanikke. Kõigepealt silmasin murunõlval üht tarmukat Läti studioosust punatriibulise lipuga hüplemas. Kuna ta oli pisut aluselises olekus, tekkis kelm mõte „Lat-vi-a!“ asemel „Aust-ri-a!“ hõigata. Hoidsin end siiski viksilt vaos, sest sõprus on etem tõprusest. Kõndisin Kassitoome katla servale tiiru peale. Vaade oli ilus ning tuju hea.

Läti neidude koorist kostis juba võrgutavaid viise, aga eesti noormehed end õnge võtta ei lasknud. Nemadki tegelesid sellega, mis vahutab ja on Lätis odavam. Lõpuks hakkas Jaak Johanson laulutuld põlema loitsima. Oi, kuidas oleks tahtnud talle üheksavägise teed pakkuda! Käheda ja katkendliku hääle kiuste tuli ikkagi süttis ja rahvas kogunes rongkäiguks. Sõbralikuks, mitte selliseks, kus kõnnitakse, kulmud kipras.