Juhtkiri | Millal keelasid sina oma last?

Pole kahtlustki, et meie elukeskkond on viimastel aastatel eriti laste jaoks aina turvalisemaks muutunud – vaid harva märkab korrusmajade vahel viltu vajunud vaibakloppimispuud, lasteaedade õuedel ei meenuta enam miski kunagisi nõukogudeaegseid turnimisredeleid, nagu pole seal ka mürgiseid ilutaimi. On mõistetud, et laste pideva keelamise asemel on lihtsam ja kindlam potentsiaalsed ohuallikad laste silme alt ära viia, eemaldada ja välja juurida. Kuidas saanukski teistsugusele järeldusele jõuda pärast kolmeaastase poisi hukkumist lasteaia ronimisredelil seitse aastat tagasi või murdunud pesupuu alla jäänud seitsmeaastase tüdruku viie aasta tagust surma?

Kiire muutuse on teinud laste endigi mängimisharjumused – avarates ja värvikirevates mängutubades mürgeldama harjunud jõnglasel ei pruugi ilmetu vaibakloppimispuu ronimisega seostudagi. Või leiavad tema ja ta sõbrad omapäi hoovile jäetuna põnevama meelelahutuse hoopis taskus olevast nutitelefonist. Füüsilist rahmeldamist ja seega vigastuste ohtu on vähem ja mängimiseks kokku tulnud lapsed teevad seda batuudikeskuste jt asutuste töötajate silme all. Lapsevanema süda võib rahulik olla.