Juhtkiri | Kaitseväelasi ei tohi suukorvistada

Mis hinnaga tegeldakse usutava heidutusega, seda tuleb küsida kolonel Riho Ühtegi sõnavõtu valguses. Ühtegi ütles intervjuus rahvusvahelisele poliitväljaandele Politico: „Nad [venelased] võivad jõuda Tallinna kahe päevaga. Kuid nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Nende pihta antakse tuld iga nurga tagant, igalt poolt.“

Kuidagi ei saa nõustuda üldistusega, et kaitseväelased olid õppustel, kui jumal mõistust jagas – just selline suhtumine kumab poliitikute sõnade tagant, kes tahaksid sõjaväelastel intervjuude andmise ära keelata või vähemasti tõdevad, et nad peaksid jääma oma liistude ehk sõdimise juurde. Kaitseväelaste asi ei ole poliitikutele meeldida. Riigi kaitsestrateegiat kujundavad selle riigi juhid, ent ekspertide-praktikute arvamuse tõrjumisest ükskõik mis valdkonnas on ainult kaotada. Samas on selge, et kõrge kaitseväelane ei kõnele vaid iga tema sõna heatahtlikult tõlgendava auditooriumi ees. Ühtegi sõnavõtt asetub laiemasse konteksti.