Juhtkiri | Liigsetest ministrikohtadest tuleks loobuda

Urve Palo vastutustundetu tagasiastumine tekitas napilt pool aastat enne valimisi vajaduse tema asemele uue ministri leidmiseks. Need kuud kuluvad Palo ametijärglasel uuele kohale sisseelamiseks ja enese tööga kurssiviimiseks. Nii võivad sotsid küll kasutada süllekukkunud võimalust mõne uue näo valimiseelseks upitamiseks, kuid tegeliku töö tegemiseks tollele aega ei jäägi.

Küsimus pole ainuüksi Palo kohas, vaid valitsuse koosseisus. Kui 14 ministrist on kahe aasta jooksul vahetunud tervelt kaheksa, siis ei saa ju kuidagi rääkida valitsuse töö järjepidevusest. Mida aga teha, et valitsus ei sarnaneks koolifüüsikast tuntud sihitu Browni liikumisega, kus ministrid ei tee pühendunult terve valimistsükli vältel tööd, vaid astuvad üksteise võidu ametist tagasi? Jaak Aabi lahkumisel riigihaldusministri kohalt lasti käest võimalus tolle portfellita ministrikoha likvideerimiseks. Asemele saime uue ministri, kelle seni  säravaimaks mõtteks on osutunud põllul sünnitamine, kirkaimaks teoks aga  kopterisõit Ruhnu saarele, kus saarerahvas oli mandrist ära lõigatud.