Juhtkiri | Kas relvalube on jagatud liiga lõdvalt?

Viimaste päevade suvekuumuses pealinnas aset leidnud tulistamiste põhjal võib kergesti jääda mulje, et elame nagu metsikus läänes, kus relv haaratakse kergelt ja tagajärgedele mõtlemata. Lasnamäe sillal tulistas teetööline teist meest, Raadiku tänaval tulistati õhkrelvast, veidi varem tulistas kesklinnas varahommikul üks tülitseja teist, veel varem takistas mootorrattur relv käes ta koos rattaga pikali lükanud taksojuhil sündmuskohalt lahkumast.

Nende juhtumite puhul oli tegu seaduslike relvadega, ühe erandiga – õhkrelv ei vajagi relvaluba, kuigi võib olla sama ohtlik. See tähendab, et politsei on analüüsinud kõigi nende inimeste relvataotlusi, hinnanud need asjakohaseks, tunnistanud inimesed relva ostmiseks ja käsitlemiseks pädevaks. Kui ametliku relvaloa omanikud sattuvad aga järjestikku oma relvadega sekeldustesse, siis kerkib küsimus, kuivõrd põhjalik on olnud relvataotlejate hindamine ja koolitus, kui tagantjärele selgub, et relv võetakse kätte ka siis, kui selle järele pole vajadust.