ROBERT LINNA: „Isale ma pole öelnud, et mängin „Kremli ööbikutes” teda. Mainisin üksnes, et see jäägu üllatuseks.”

Trummar 1 – Robert Linna. Trummar 2 – Robert Linna. Need on nööpnõeltega pikajuukselistesse parukatesse kinnitatud sildid lavastuse „Kremli ööbikud” hiiglasliku grimmiala parukariiuleil. Robert Linna nimega silte on eritooniliste karvapeade küljes veelgi. „Mul läheb lugemine sassi, aga äkki ma kannan laval viit erinevat parukat?” pakub Robert huupi. Mõtiskleb pisut. „Ei, rohkem on!”

Tegelikult ei ole Robert, kes teeb „Kremli ööbikutes” kaasa koos oma bändi Lexsoul Dancemachine’iga, siiani eriti kellelegi poetanud, keda ta ses lavaloos kehastab. Seda oleks ka raske kahe lausega kokku võtta või heast peast üles lugeda. See rida on pikk. Sestap tulebki parukad appi võtta. „Kõigepealt on trummar 1970. aastate alguses,” alustab Robert loetlemist parukaga „Trummar 1”. See eriti inetu parukatuust näeb välja kui käärimõrvari käe alt õnnelikul moel pääsenu. „Seejärel on hilisem trummar Paap Kõlar, siis on noor Tõnis Mägi ja Urmas Alender. Siis on Ivo Linna ja hilisem Tõnis Mägi. Kuus! Kokku kuus kostüümi ja parukat!”