Juhtkiri | Parandame pätte pogri või paidega?

Jõhker peks ja röövimised söögikohas ja tänavatel ning trammirüselus, mis võinuks ühissõidukist väljatõugatule lõppeda traagiliselt – need on vaid mõned viimastel kuudel ja nädalatel avalikkuse ette jõudnud juhtumid, mis panevad küsima, kas Tallinnas on ikka turvaline elada. Tegude arvatavate (trammi-intsidenti alles uuritakse) toimepanijate, niinimetatud Lasnamäe noortekamba puhul ehmatab nende eriline julmus – ohvreid valitakse juhuslikult, pealtvaatajaid pelgamata ning kogu tegevust saadab kuni paarikümne kambajõmmi tunnustav naer.

Kuidas sellises olukorras taastada pealinlaste turvatunne, tundub teoorias küllalt lihtne: vägivallatsejad tuleb ühiskonnast isoleerida ja tugevdada kodu, kooli ja sotsiaaltöötajate järelevalvet nende kaasajooksikute üle, kelle tegevus on seni õnneks vaid pisirikkumistega piirdunud. Päris elu on aga palju keerulisem. Kuhu noored kurjategijad panna? Kui ühes kahest Eesti erikoolis ootaks neid ees „vaid“ vanad sõbrad, siis vanglas satuksid nad juba hoopis kogenenumate kriminaalide mõjuvälja. Vahi allagi saab alaealist võtta vaid kaheks kuuks. Kui tänavatel politsei nähtavuse suurendamine jääb aga raha taha, mis siis veel moodsatest noorte käitumise parandamisele suunatud programmidest rääkida? Näiteks mitmedimensioonilise pereteraapia järjekord on kuni pool aastat. Teisalt võib selle prioriteediks seadmine paista pättide poputamisena.