Juhtkiri | President Kaljulaidist jõuti ette

Miks oli president Kersti Kaljulaidil vaja kolida kümneks päevaks Narva ning novembris seal veel kaks nädalat veeta, on lihtsasti põhjendatav riigipea igati õigustatud ambitsiooniga olla kogu rahva president. Võrdlemisi tundmatust eurobürokraadist presidendiks saanu küllap mõistab hästi, et pidupäevakõnedest ja mahukatest intervjuudest üksi ei piisa, et nime ja näoga meelde jääda ka neile, kes eestikeelset meediat tarbivad vaid harva. Eesti idapoolseimale linnale ja sealsetele probleemidele aktiivselt tähelepanu tõmbamine võib pealegi vaigistada neid kriitikuid, kes küsivad, kus on pea kaks aastat riigipea ametis olnud Kaljulaidi oma, selgelt väljajoonistunud teema.

Hoopis raskem on vastata küsimusele, millist kasu saab presidendi ja tema kaaskonna kohalolekust Narva. Visiidi eel hoiatati, et halvim, mis juhtuda saab, on see, et president pistab ööbimiskohast või Narva kolledžis asuvatest ajutistest tööruumidest nina välja vaid selleks, et kohtuda kohalike poliitikute või asutuste juhtidega, ent mitte n-ö inimestega tänavalt. Esimene päev neid kahtlusi ei kinnitanud, hoopis vastupidi – presidendiga kohtumine ja viimase vaba olek tuli paljudele peredele meeldiva üllatusena. Kokku terve kuu toimuvad külastused on piisav aeg, et riigipeaga trehvamine võiks jutuks tulla igal pereüritusel ja sõpradega kokkusaamisel.