Juhtkiri | Kui inimese parimast sõbrast saab küla hirm

Võrreldes sajandivahetusega, kui lood inimesi ja teisi loomi terroriseerivatest näljastest koerakarjadest, kelle rünnakud kustutasid isegi mõne inimese eluküünla, uudiste hulgas sugugi haruldased polnud, on tänavapilt paremaks muutunud. Ka loomahammustusi tuleb nüüd vähem ette: veel 2010. aastal käis nende pärast arsti juures 2002 inimest, 2015. aastal aga ainult 1329. Ja loomulikult ei tule kellelegi üllatusena, et tohterdamist vajavatest haavadest ligi 70% tekitab inimese neljajalgne sõber koer. 

Ometi on raske pidada paratamatuseks seda, kui puremise ohvriks langeb inimene, kes teise lemmiklooma pole oma õuele või isiklikku ruumi kunagi tahtnud. Lühikese aja jooksul on ajakirjandusse jõudnud mitu sellist juhtumit: talvel hammustas üks koer kahe tunni jooksul suisa kuut liigikaaslast ja mitut peremeest, juulis viis koerarünnak Põlvamaa mehe kümneks päevaks haigevoodisse ning alles eelmisel nädalal tuli naabri koera hammaste vahelt kätte saada taksikoer ja lapselapsega jalutanud vanaema käsi. Sellised juhtumid tekitavad  oma looma omapäi uitama lasknud omaniku vastu niikuinii pahameelt, eriti aga veel siis, kui ründajaks on inimesi juba pikemat aega hirmu all hoidnud peni. Just maal on see kahjuks küllalt sage probleem. Koera hulkumist on tagantjärele tihti raske tõendada ja suuremad trahvid (kuni 800 eurot, lisaks kahju hüvitamine) määratakse vaid siis, kui on toimunud reaalsete tagajärgedega rünnak.