Juhtkiri | Kooliõpikute kiletamismaratoni traditsioon püsib

Tarkusekuu peaks algama mõnusa ootusärevusega uue kooliaasta ees. Ometi asendub see paljudes kodudes kiiresti stressiga, kui selgub, et õpikud-töövihikud-vihikud on igaüks isevärki suuruses ja neile kilekaante tootjad nähtavasti teadmatusse jäetud. Tarkusekandjate suurust ei kirjuta kirjastustele keegi ette, nagu on koolidki oma valikutes vabad, kellelt milliseid teoseid tellida. Viimastele sobiva ümbrise leidmine on aga lapse(vanema) mure.

Kuidas nii on läinud, tuleb seda suurema üllatusena, kui lugeda haridusministri määrust, milles loetletakse õppekirjandusele seatud nõudeid alates õpiku kaalust kuni kirjasuuruse ja paberi läikivuseni välja. Kriteeriumid pole paigas ilmaasjata – ikka laste selgade ja silmade tervise heaks. Ent just püüdlus teha õpikuid kergemaks on viinud pehmete kaantega teoste eelistamiseni, mis laste poolt koolikotti surutuna ei pruugi viie aasta pärast (selline on õpikute keskmine n-ö eluiga) enam sugugi esinduslikud olla.