Juhtkiri | Kas Vabaerakonda annab enam päästa?

Kas uus on ikka parem vana, tuleb küsida Vabaerakonna näitel, kus nädalavahetusel valiti uut esimeest. Poliitikutööst selgelt tüdinud Andres Herkeli puhkepingile saatmise vajadus võis ju olla ilmne, ent avalikkusele seni pigem tundmatu Kaul Nurme parteijuhiks kroonimine tõstatab paratamatult küsimuse, kas tagapingimeest kõige juhiväärilisemaks pidava seltskonna aeg pole Eesti poliitikas hoopis möödas, nagu on ühes kuulsuseta esimeestega unustuste hõlma vajunud mõni varasemgi erakond.

Teisalt pole niigi vabalanguses reitinguga ja laialijooksva liikmeskonnaga erakonnal õieti midagi kaotada. Kui uut hingamist ei suutnud erakonnale tuua isegi meelelahutajast häältemagnet Artur Talvik ja vahepeal eri leerideks jagunenud seltskonna ohjamine tuli usaldada taas Herkelile (jällegi edutult), siis võib tavaloogikast, et erakonna esimees ja eeldatav peaministrikandidaat peab olema rahva poolt palavalt armastatud, erinev lähenemine end populistidele vastandujate puhul isegi õigustada. Meest metsast või pigemini põllult – Nurm on olnud veerand sajandit Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor – ei maksa seega esimese hooga alahinnata.