Toiduspetsialist | Meie igapäevane väheväärtuslik leib

Kummalisel kombel on toidu väärtus Eesti iseseisvuse aastatel kardinaalselt muutunud. Vanemad meist mäletavad veel seda lõputut planeerimist, kuidas iga toidukorra ajal kõik pereliikmed söönuks saaksid. Kaugemas minevikus jäeti jõuluõhtul söök ööseks lauale, kuna usuti, et see tagab järgmiseks aastaks perele piisavalt toitu. Paljudel nõuka-aja lastel on kindlasti meeles vanaema õpetussõnad, et toitu raisata ei tohi, ja kõik, mis taldrikule tõstad, tuleb ka ära süüa. Ja komme põrandale kukkunud leivalt vabandust paluda oli Eestis sajandeid.

Pikemalt mõtlema jäädes ei suuda ma peale toidu välja mõelda ühtegi asja, mille väärtus oleks ajas sedavõrd langenud. Julgen arvata, et noorem põlvkond ei saa üldse aru, mida me toidu raiskamise all mõtleme. Mida see tähendab, et toitu jätkuks? Mine täna supermarketisse, seal on riiulid otsast ääreni toidukraami täis ja kätte saad selle nii varavalges kui ka hilisõhtul. Ikka tood ju head ja paremat koju. Küllap see ka ära süüakse.