Kiri | Ka kultuuri tarbimine on saastav

Uurisin Vikerraadio kodulehel Mart Meriste artiklit „Saastamise olemus", milles leidusid arvud, kui palju leidub iga inimese kohta Maal õhku, vett ja pinnast, mis kõik on meie elus püsimiseks vajalikud, mida polegi palju ja mida kasutame ühiselt. Ressursse tuleb kasutada mõistlikult, kokkuleppeid tehes. Inimpopulatsioon muudkui suureneb, järelikult on muudkui juurde vaja üha rohkem „nipsasjakesi": uhkeid hooneid ja sõidukeid, ehteid, turismireise.

Autor kutsub üles tarbima nende asemel kultuuri, mis olevat kõige keskkonnasäästlikum. Tarbimine küll, aga kas ka loomine? Vaiko Eplik rääkis teles loomeinimeste viimasest protestist, taustal oli oi kui palju oi kui kallist helitehnikat! Kultuuri tarbides saame keskkonda säästvalt lahti oma (ülearusest) rahast - kui ostame kalli kontserdipileti. Kunstiteoste loomisel toodetav saastekogus olevat imeväike - maali puhul piirdub see kütteväärtusega ja pronksskulptuuri puhul sulami hinnaga metalliturul. Aga maali „tootmiseks“ läheb ju vaja puidust või muust materjalist raame, krunditud lõuendeid, värve, millede kõigi saamiseks on ju kõvasti keskkonda saastatud, metsa maha võetud, värvimuldi andvaid maake kaevandatud. Maali saamiseks saastame omajagu!