Juhtkiri | Mugavusteenus EMOs käib meile üle jõu

Miski ei klapi, kui mõelda, mitu korda elu jooksul võiks inimene vajada vältimatut arstiabi, ja kõrvutada seda tõsiasjaga, et erakorralise meditsiini osakonda jõudis mullu külastada iga neljas eestimaalane. Seda ,et suur osa neist ei jõudnudki sinna mitte potentsiaalselt või päriselt eluohtlikus seisundis, vaid tulid hoopis sõrme siduma, vererõhku mõõtma või haiguslehte küsima, võis aimata siin ja mujal ajakirjanduses ilmunud EMOst tehtud reportaažide põhjal. Miks ei pöördunud need inimesed kõigepealt hoopis perearsti poole, sellele heidab valgust riigikontrolli vastvalminud aruanne.

Küllap ei tule Eesti tervishoiusüsteemi kitsaskohti omal nahal kogenule üllatusena, et EMOsse minek võibki olla kiireim, kui mitte ainus viis, kuidas leida ootamatule terviserikkele või salapärasele tõvele mõistlik lahendus. Kõik uuringud ühest kohast ühekordse ajakuluga ning inimesele sobival ajal, võiks olla EMO reklaamlause, kui inimvõimete piire testiva ülekoormuse asemel kurdaks sealsed töötajad hoopis kliendipuuduse üle. EMO muutumisele mugavusteenuseks on oma olulise panuse andnud nii pikad järjekorrad eriarstide juurde, paljudele üle jõu käiv tasuline arstiabi kui ka tõsiasi, et ka perearst eelistab töötada ja puhata samal ajal nagu enamik meist.