Katrin Laur | Kes saab rändeleppest kasu?

Kui tööpäeva lõpus sõita Saksamaal bussi või rongiga koju ja vaadata teisi linna-äärsetesse magalatesse sõitjaid, siis on silmaga näha, et suurem osa neist pole sakslased. Pärast II maailmasõda, 1950ndate lõpus, eriti aga 1960ndatel ja veel 1970ndatel, kui Saksamaa koges majandusime ja töökätest oli puudus, nimetati neid inimesi külalistöölisteks, Gastarbeiteriteks. Sakslastel on see anne, et nende poolt pandud nimed kleepuvad külge.

Külalistöölised olid suurelt osalt Türgist, aga oli ka itaallasi, hispaanlasi, tuldi ka tollasest Jugoslaaviast. Jugoslaavia oli ainus sotsriik, mis lubas oma inimesi välismaale. Kui mina 1980ndatel Saksamaale jõudsin, siis olid türklased ammu kohal ja kellelgi ei olnud nende kohta ühtki paha sõna öelda. Itaallased ja hispaanlased olid juba oma külalistöölise karjäärid lõpetanud, läinud koju tagasi või pidasid Saksamaal restorani või jäätisekohvikut. Türgist tulid tööle Anatoolia maata talupojad, kellel kodumaal midagi paremat teha ei olnud. Saksamaal nad rikkaks ei saanud, aga lihtsamaks eluks jätkus ja nad olidki ju lihtsad, vähenõudlikud  tööinimesed. Saksa riik kinnitas kaua, et Saksamaa ei ole sisserännuriik, ja ootas vist, et türklased mingil ajal jälle haihtuvad. Või hakkavad sakslasteks, nagu varasematel aegadel Ruhri söekaevandustesse tulnud poolakatest kaevurid. Või prantsuse hugenotid.