Juhtkiri | Kes kaitseb õpetajat?

Kuigi sel nädalal kogus tuure küsimus koolialguse kellaaja nihutamisest kella üheksaks, mille nii mõnigi koolijuht juba eos välistas ning kogu aktsiooni puhul kahtlustati ühe erakonna valimiseelset trikki, asuvad Eesti hariduse põhiprobleemid siiski mujal. Küsimuseks pole enam isegi vene koolide eestikeelsele kooliharidusele üleminek – mitte kas, vaid kuidas seda teha? Kuid et haridus oleks jätkusuutlik, tuleb vastus leida ka küsimusele – kes ja kuidas kaitseks õpetajat?

Pole mõtet mainidagi, et noored ei taha õpetajaks minna ja pensioniealiste ning –eelikutest pedagoogide osakaal on väga suur. Isegi palkade järk-järguline tõstmine pole suutnud õpetajaametit piisavalt väärtustada. Kuid kõige ehmatavam on õpetajate kannatamine nii õpilaste kui lapsevanemate surve all. Õpetajasse kui teenindajasse suhtumise juured ulatuvad juba veerand sajandi tagusesse üleminekuaega, kui lugupidamise asemel hakati õpetajale pretensioone esitama ja teda alavääristama, hullematel juhtudel teda sõimama ning esinenud on füüsilisi konfliktegi. Krooniline alamakstus aitas mõjusalt kaasa õpetajatöö prestiiži langusele.