Lugejakiri | Mäng ja rõõm ainult omadele
Mängisime kord lastena Lähtal, kus oli ilmatu suur lagendik meie kortermaja taga, rahvastepalli, kui ilmus välja üks naabripoiss sooviga meiega ühineda. Olin alles mõni aeg tagasi sinna kolinud ega tundnud teda. Poiss oli veidi noorem ja teistest väiksem ja tahtis lihtsalt platsile tulla, aga mina olin sellest miskipärast häiritud ega tahtnud teda mängima lasta. Kohe nõnda olin vastu, et raiusin: kui tema tuleb, siis lähen ära!
Isegi ei saanud aru, mis mul hakkas ja mis vastukarva käis. Läksingi pettunult koju, sõbrad jätkasid pallimängu ning mina olin jäänud üksi koos oma põikpäise uhkusega. Tundusin endalegi kiuslik ja sõge. Mida ma pelgasin või tõrjusin? Muutust, võistlejat, kohanemist. Tähelepanu jagamist. Segamist. Küllap on temast rohkem tüli kui kasu, äkki on teistest nõrgem, võtab veel kõigi hoo maha.