Juhtkiri | Kuidas sai Rõivasest Eesti Brežnev?

Oh, tule, noor ja tugev mees ja vaata ringi veski sees – laulis Jaak Jürisson veskist, kus veskimees väsinud ja veskikivid kulunud. Miks on aga Eesti riik Taavi Rõivase valitsuste võimul oleku vähem kui kahe aastaga jõudnud olukorda, kus riigiveski tundub olevat sedavõrd väsinud ja kulunud, et Andrus Ansipi viimase valitsuse varem paljukirutud seisakuaega vaat et nostalgiliselt taga igatsetakse? Vähemalt polnud Ansip pidevalt kuhugi kadunud ning tal oli asjade suhtes konkreetne seisukoht, meeldis see siis meile või mitte. Rõivas on küll noorimaid valitsusjuhte Euroopas, kuid temast näib olevat saanud Eesti Brežnev, sest elu tema juhitud riigis meenutab järjest rohkem halli stagnaaega, kus areng on hangunud ja võimutseb partokraatia – värskeks näiteks õnnetu Rannar Vassiljevi nimetamine Eesti Energia nõukokku.

Jutt arengu hangumisest pole kunstiline liialdus: statistika on halastamatu. Kui Rootsi majandus kasvab 3,9 ja Läti oma 3,3 protsenti, siis kas Eesti 0,5 protsenti on ikka ülistuslaul Reformierakonna majanduspoliitikale (nagu ka Eesti Soomest kolm korda väiksem keskmine palk, mille üle ammu ei saa uhke olla)? Sellest on vähe, kui Rõivas ilmse rahuloluga juba ei tea mitmendat korda intervjuudes räägib, kuidas ta Euroopa suurriikide juhtidega vahetult suhtleb. Kas ümarlauaarutelu on majanduse elavdamiseks ikka parim ja reformimeelseim moodus või näitab see vaid ideede absoluutset puudumist?