Juhtkiri | Kardame pauku
Ilmselt olid rahva käest relvi ära võtma valmistunud poliitikud ja ametnikud unustanud president Arnold Rüütli öeldu, et “Eesti demokraatia eripäraks on ta relvastatud rahvas”. Pole vaja meenutada, et ka nõukogude okupatsiooni alates oli uue võimu üheks esimeseks mureks rahva käest relvade ärakorjamine.
Nüüd siis tuli ametnikele pähe mõte, et kuna 2600 inimesel on enesekaitseks rohkem kui üks relv, siis tuleks neilt liigsed kokku korjata. Võib vaid ette kujutada, milline bürokraatlik masinavärk idee elluviimiseks käivitati: moodustati töögrupid, käidi koos, juristid lihvisid sõnastust, kõik asjaosalised menetlesid protsessi täie tõsidusega. Kuid sama kergesti, kui relvade kokkukorjamise plaan tekkis, pandi see juba esimeste pahameelepuhangute peale kalevi alla. Sellega võikski ju asjale joone alla tõmmata, kui me ei esitaks endale küsimust, miks relvaseaduse muutmise katse üleüldse ette võeti?