Juhtkiri | Kas tõbine väärib haigusraha?

Kellele meeldiks tilkuva nina ja ähmase silmavaatega kolleeg, kes töö juures enda ümber nakkust piserdab? Samas on inimesed, kes tõbisena tööle tulevad, sundseisus: kellele meeldiks koju jääda, kui esimese kolme haiguspäeva eest ei maksta sentigi ning järgneva viie päeva eest saab tööandjalt hüvitist 70% ulatuses töötasust? Kolm haiguspäeva ilma palgata löövad pere eelarvesse tuntava augu, lapsed aga tahavad süüa iga päev ning laenud-liisingud-kommunaalid tasumist. Juba seitsmendat aastat kehtiv haigushüvitiste süsteem on muutnud haigeolemise luksuseks, mida saavad vaid vähesed endale lubada. Tulemuseks tuiguvad tõbised tööle, nakkust levitama.

Et senine süsteem – hoolimata selle kehtestajate plaanist suurendada nõnda tööandjate huvi töötajate haigestumist ennetada – pole ennast õigustanud, siis näib nüüd aeg muutusteks küps. Kuid mida ja kuidas tuleks muuta? Omaaegse reformi tegelikuks eesmärgiks oli vähendada haigekassa panust haigushüvitise maksmisel, jagades lõviosa vastutusest töötaja ja tööandja vahel. Suur osa haigestumisi langes riigikassale mugavalt just kaheksapäevasesse ajavahemikku. Nüüd räägivad riigimehed juba seda, et tööandja võiks haigushüvitist maksta terve esimese kuu. Haigekassa mõistagi aplodeeriks säärase muudatuse peale, kuid tööandjate nördimust sellise koormava kohustuse peale võib vaid ette kujutada, sest sotsiaalmaksu langetamine, mida kompensatsiooniks lubatakse, ei näi katvat kõiki riske.