Juhtkiri | Laseme liugu

Linlane võib lumerohkel talvel nuriseda lumepudruste kõnniteede ning lumevallide üle, mis lubatud 70 sentimeetrist kõrgemale ulatuvad. Emad jäävad lapsevankritega lumesoppa kinni, ratastooliinimesed kurdavad hooldamata kõnniteede üle. Maainimesele jäävad vurlede mured kaugeks: heal juhul aitab omavalitsus aeg-ajalt tee majani lumest puhtaks lükata. Ega maa ole linn, kus igal hommikul kella seitsmeks peab lumi koristatud olema.

Küll aga peab küsima, mis teha siis, kui tänavad pole hommikul seitsmeks roogitud ning hanged tänavate ääres ulatuvad majaräästani? Tallinna linnaametniku kinnitus, et mitte lumi pole rookimata, vaid paljud inimesed ei taha mõista, et talvel ongi raskem liikuda, kõlab nagu allaandmisteade: reeglid polegi mõeldud täitmiseks. Kui kohalikud elanikud linnaisade käest initsiatiivi haaravad (nagu nõmmekad oma Nõmme keskust talgukorras lumest välja kaevates), on see küll tore näide kodanikualgatusest, kuid sunnib küsima: kuhu linn siis meie maksuraha kulutab?