ÕHTULEHE KRIMIJUTT | "Suvevõõra surm", 16. osa

Hommikul sadas jälle. Liis magas kaua, aga Kristjan pidi ta üles ajama ja matustele kaasa võtma. Üksi koju ei usaldanud ta Liisi jätta. Tüdrukut kiskus vee äärde, aga meri oli siinkandis salalik – siin oli sõjast jäänud pommiauke, kus põhi võis ootamatult kaduda. Liis ei protesteerinudki, vaid oli letargiline, liiga rahulik. See tegi Kristjanit veel nõutumaks kui tütre tujud.

Steni juures lubas Kristjan Liisil hoovile jalutama jääda. Eemal seisis Sten ja seletas midagi paarile külalisele, keda Kristjan ei tundnud. Eemal seisis Jaan ja viipas loiult. Elutoas oli avatud kirst. Sten sosistas Kristjanile kõrva, et Frida kunagised töökaaslased tahtsid teda veel viimast korda näha. Kristjan surus hambad huulde. Frida pea ümber oli samasugune valge side nagu tema haavatud kolleegilgi. Kristjan ei talunud matuseid. Ta võttis end siiski kokku ja astus kirstu ette, puudutas teiste matuseliste eeskujul kadunukese külma kätt. Idamaist aroomi, mida hoovas Frida mustast kleidist, ei suutnud summutada isegi valgete lillede tugev lõhn. Ta kibrutas kulmu – lõhn oli tuttav. Ta oli seda tundnud kusagil mujal kui Frida majas, aga ta ei suutnud meenutada.