Juhtkiri | Algas põgenemine IRLi uppuvalt laevalt

Jaanirahu sai läbi. Aga mitte Keskerakonnas, nagu oodati, vaid hoopis IRLis, mille jättis maha mees, kes vaid poolteist kuud tagasi juhtis seda erakonda. Koos temaga astus IRList välja ka juba ei-tea-mitmendat korda ministriks mitte saanud Marko Mihkelson.

Valimiskünnisega rinda pistvast IRList lahkumise lainet polnud raske ennustada. Ühtpidi on loogiline, et esimesena lähevad need, kel rohkem võimalusi mõne teise erakonna valimisnimekirjas paremale kohale platseeruda. Lõpuks jäävad alles tõelised aatekandjad (kui vaid teaks, mis need IRLi aated tänaseks täpselt on) koos nendega, kes küll lahkuksid, kuid kel pole lootustki mõnes teises erakonnas vähemalt samal tasemel poliitikas kaasa rääkida. Tsahkna ja Mihkelson küll võivad öelda, et jätkavad tööd riigikogu iseseisvate liikmetena, kuid on selge, et Eesti parteipoliitiline süsteem võimaldab sellist jätkamist vaid kuni järgmiste riigikogu valimisteni. Seda masti poliitikute puhul pole samas kuigi tõenäoline, et IRList lahkudes pole neil plaani, kuidas edasi tegutseda. Seda enam, et Mihkelson kinnitab, kuidas tal on Eestile veel palju anda.